Aprill 2017
Seekord siis Djibouti. Vaatamata kahtlastele naabritele nagu Somaalia, Jeemen, Sudaan Eritrea ja Etioopia, sisendab tehtud eeltöö usku, et tasub minna. Punane meri on viimase 15 aasta jooksul vee all tundmatuseni muutunud ja uus koht, kuhu turistid ei reisi, tundub õige valik olema.
Lendude suurim katsumus oli Istanbulis Prime class lounge’s. 9h läks kiiremini, kui osanuks arvata ja ilma kadudeta. Pika istumise tulemusel tekkis jala kaela taha panemise voistlus, mille voitis Merle ja II koha sai Tõnu. Rohkem osalejaid ka ei olnud.
Istanbul – Djibouti u 5h, lennuk pooltühi ja võib öelda, et kogu me grupp reisi äriklassis. Igale reisijale jagus 3-ne rida, kus sai ennast mõnusalt pikali visata. Söök-jook nagu ikka Turkishil väga ok. Lukslend jäi u 30min hiljaks ja u tunni vormistasime Djibouti viisasid. Ei tea, kas oli juhus või mitte, aga viisa jaoks nõuti mõlemate lendude pardakaarte. Viisa hind 90.-USD v 80.-€, asi sujub, aga aega ka ikka läheb:). Lennujaamas filmimine-pildistamine suht riski – politsei konkreetne, võib sekeldusi tulla. Kell u 7 hommikul, aga lennujaamast välja astudes oli kohe selge, et oleme Aafrikas...
Meie Lucy seisab PORTO PESCHE’s, lennujaamast u 15min kaugusel. Down town ja Melita plats koos Atlantic Hotel’ga u 10 min taksoga (hind 1000.-DFR, soovituslikult anda täpne raha, araabia värk). Kotid vööri, kerge dušš ja u kl. 10.30 linna, laeva ei lubata jääda kl 16-ni.
Linn selline tavaline peldik, olgem ausad. Osad tänavad täitsa ilusad oma värviliste majadega, aga natuke teelt kõrvale eksid, satud kohe prügimäele. Pildistamine linnas ja turul suht tabu – ei meeldi neile kohe üldse. Mõni peidab ennast ära, mõni katab v pöörab näo ära jms. Variant on muidugi küsida enne pildistamist, aga siis minna nii või naa – vahel saad riielda, vahel saad ilusa pildi.. Naised on valdavalt hoolitsetud, edevalt riides ja kenad. Käiakse nii burkades kui ka täiesti euroopalikult riides, ilmselt sõltuvalt igaühe maailmapildist. Mehed oluliselt rohkem “aafrika” moodi, aga üldiselt nad sobivad sinna. Vot siia ei sobi, aga sinna sobivad küll, ilmselt sama värk meiega, et siia passime me paremini. Sõime samal platsil TIME OUT’s – etioopia toit terav, aga v. ok. Lõuna hind u 25-30.-€ ja üldiselt hinnad pigem mõõdukalt kallid, kui et odavad. Autod seinast seina, parema rooliga ja vasakuga, väga saanid ja korralikud “länkarid”. Linna soovituslik pass v passikoopia kaasa võtta, aga endal küll kordagi seda vaja ei läinud. Tundus selline Sharmi variant olema, kus pärast esimest tundi ei tea sina neist midagi, aga nendel on sinu kohta juba kõik teada – kust tuled, mis teed jne. Üldiselt tunned ennast turvaliselt, järgi rahvas reeglina ei käi, aga raha küsivad nii kottide tassimise eest kui ka lihtsalt niisama.

Laevas lisaks meie seltskonnale veel 4 itaallast ja 2 prantslast, meeleolu ja õhkkond väga ok. Laev üsna selline nagu ette kujutasin, 2004 ehitatud ja natuke vatti ikka saanud.
SUKELDUMISED. Vesi soe, üks vähestest kordadest, kus lubatud vee temp. 28-29 oligi olemas. Nähtavus reeglina 35 kuni 40+ meetrit, v.a. tšekkdaivil. Sukeldumistele minek kahe paadiga, millest ühte kuni 12 sukeldujat ja teise kuni 10. Ausalt öelda oli mugavam toimetada kuni 8-sukeldujaga, aga saime ka suurema pundiga ilusti hakkama. Minekud ja tulekud erineva raskusastmega, aga valvas tuli suurema lainetusega päevadel kogu aeg olla. Vees ja vee all kordi lihtsam olla, kui paadis enne kupsu v välja ronides. Paaris kohas kuni 10m sügavusel nn surge ehk tuntav loks (Japanese garden). Kõik aiad olid väga puutumatute korallidega ja ikka ääretud – “väga kihvti arhitektuuriga” mõne arvates :). Haisid, kilpkonni jt suuri tegelasi oli oodatust vähem. Selle-eest nägime vee all kaks korda delfiine, lisaks veel paar korda ka paadis olles!! Kilpkonnad, erinevad haid ja raid ning leopardmureenid olid suurimad vaatamisväärsused. Mantad ja vaalhaid on sügise teema, kui planktonit rohkem. Paar korda otsisime mõõkkala, aga seekord tulutult. Näha on, et sukeldatud on ikka nii vähe, et väga palju ei teata, kes ja mis ja kus. Öösuk.d igati ok, aga mite vbl “wow-wow-wow”. Hea varustusega saab muidugi selliseid pilte nagu Kuubas ja vbl paaris kohas veel. Sügavusi keegi taga ei aja ja ega ei kontrollita ka, aga otseselt pole vaja üle 20m vaja minnagi. Kokku tegime lubatud 16 sukeldumise asemel rohkemgi ja oleks vbl 1-2 veelgi saanud teha, aga samas oli loogiline ilusa ja lõbusa kupsuga lõpetada. Alates shortidest kuni 7mm pika ülikonnani oli kõik me grupis esindatud ja kõik tundsid ennast hästi. Reeglina sukeldumised u 3h intervalliga ja algasid briifinguga enne h/s kl 7.00. Edasi briifing u kl 11 ja siis kas kl16 või öökas kl 19.00. Francesco väga rahulikult ja hästi asju ajas, hästi iisi oli olla. Sama kapteni kohta – Renzoga kohtumine oli super! Väidetalt ei olnudki me Lucyl esimesed eestlased – novembris olevat 2 sukeldujat Eestist olnud.
Vaalhaide hooajal nähtavus viletsam, vbl 10-15m, suvi tuuline ja reeglina ei sukelduta. Lucyga kaasas 3 paati, millest 2-ga sukeldume. Varustusest on kohustuslik poi. 15l tank on vaja ette tellida (pardal 4tk). Esimesel päeval läks EANx masin katki ja EANxi ei saanud kahjuks keegi. Sukeldumised 10-30 min paadisõidu kaugusel, hoovused vahel üsna tugevad, aga sukeldumised alati pärihoovust. Päike v terav, kaitseta võtab ülikonna kohe selga ja esimesed päevad tuleb ikka pekitada ja mõelda, kaua päikese käes olla. Pärast on muidugi lihtsam. Toit laevas ok, valik mitte liiga suur, aga ega kaalus alla ka ei võta. Kõige paremini tuleb neil välja kala ja eriti caspacho. Naps laevas suht kallis – vein 5000.- DJF (u 25.-€), viski shoti ei tea. Suurelt saarelt Obokisse u 5h laevasoitu, Obokist Mušarasse u 2,5h. Laeval maksin viimasel päeval koos Lac Assali ekskursiooniga 165.-€ (Lac Assal 75.- $ voi €; paar õlut 0,5l 1500.- DJF; meeskonna jots 45.-; Francescole 20.-. Hommikul veel söök ja kl.9.00 LAC ASSALi. Sinna sõitu 3h mööda Etioopia – Djibouti vahelist põhilist trassi. Suhteliselt ok tee mõne asustatud punkti ja 1 peatusega 2-le lahele (Gulf Ghoubet). Loomadest kaamelid, ahvid paari koha peal ja Urmas nägi kotkast. Peatuskohas ja järve ääres sellised suveniirid, mis ostma ei kutsu. Muidugi võib lihtsalt raha ära anda, kui isu on – käsi pikal raha küsijaid leiab ikka:).
Lac Assal ise täitsa huvitav – veeni jõudmiseks peab mööda valget kallast ehk soola u 5min kõndima. Ilm aafrikalik – vaatamata sellele, et kuumusega juba suht harjunud, ikka väga palav 40+ kindlasti. Tagasi tulles jätsime enne hotelli teistega hüvasti. Hotellis töötab sularaha v VISA kaart, Mastercard on kasutu. Toad ok, duššivesi segistita, aga mitte külm, selline paras.. Pärast pesu linna istuma ja sööma. Samas linna peaväljakul kena puhvet, kus täitsa ok kohvik nii söömiseks kui lihtsalt istumiseks. Pea igal pool tohib toas suitsu pahvida. Tundub, et iga söögikord maksab u 30.-€, olenemata valikust. Liha oli kõikidel kordadel nii ja naa, aga ei maal ega laevas keegi kõhuhäda ei kurtnud, mis iseenesest väga tubli tulemus.
Kurguvaluga käisime ka apteegis, kus lisaks muudele ravimitele pakuti sundimatult retseptita erinevaid antibiootikume. Enamus ravimeid Prantsusmaal toodetud ja meilgi nimetuste poolest täitsa olemas.
Koloriitseid tegelasi on igal sammul, aga aparaati nähes peidetakse ennast ära kahjuks. Politsei konteinerit pildistada ei tasu, selle jäädvustamisega saab kohe kuudi siseehitusega ka tutvuda, ja pilti kahjuks alles ei jäeta -isiklik kogemus.
Djibouti ööelu pidi kirev olema ja al.00st kuni hommikuni kestma. Raha võiks olla, juba päevased hinnakirjad ei olnud odavad. Riietusel tähtsust pole, plätudega ja lihtsalt mugavas riietuses kulgeda on väga ok, ja seda ööpäeva ringselt.
Kohalik rahvas tundub mitte rikas olema, aga naabritega võrreldes ikka paremas seisus. Väidetavalt on D maailma üks turvalisemaid riike. Kohal on erinevate riikide sõjaväeosad – ameeriklased, hiinlased, japsid, prantslased, britid jne., aga linnas ei õnnestnud neist küll ühtegi näha. Palju on ka väidetavalt erinevaid ametnikke saatkondade jt asutuste juures. Suur hulk kõrgepalgalisi on arvatavasti ka üldist hinnataset tõstnud.
Üldiselt tekkis selline Aafrika avastamise tunne jälle. Kuigi ta on suur, tasub aegajalt sinna kanti ikka sattuda. Turvalisusega meie grupil kordagi probleeme ei tekkinud, midagi kaduma kellelgi ka ei läinud, vähemalt teadaolevalt.
Istanbuli Turkish Airlines hotell oli Lionel ja üldse mitte paha. Lennujaamas u 1h orgunni peale (hotellide desk peale passikontrolli ja tolli paremal koridori lõpus, Sturbucksi kõrval), siis 15 min bussisõitu ja kohal. Toad antakse nii nagu tahad ja bussi viiakse pm käekõrval. Tagasi lennujaama öeldakse nii transfeeri aeg kui ka äratatakse telefoniga, täpselt nagu lasteaed. Start muidugi paraja varuga, 3h enne lendu. Üldiselt lihtne ja loogiline, ei saa kurta. Aga kui saaks tagasiteel ilma ööbimata, oleks veel luksim.