Prantsuse Polüneesia, mille kuulsaimad saared on ilmselt Tahiti ja Bora Bora, asub lõuna poolkera 15 laiuskraadil Vaikses Ookeanis. Pindala 4167 km², rahvaarv 250 tuh (ainult!!!) ehk võrdluseks on riigi pindala sama suur kui Euroopa (küll ilma Venemaata) ja elanike poole Tallinna jagu. Kogu riik koosneb viiest saarestikust, mille moodustavad 126 suuremat ja väiksemat saart. Kuulsaim saarestik on Tuamotu, kus asub ka Bora Bora. Samuti kuulub Prantsuse Polüneesia hulka ka kunagine tuumakatsetuste paik Mururoa atoll. Kuna siiani on Polüneesiat külastanud väga väike hulk inimesi, on riiklikul tasemel võetud eesmärgiks turismi arendamine ja edendamine.

Kuna tegu on väga suure territooriumiga, otsustasime 12 päeva jooksul külastada erinevaid saari ja lõplikuks valikuks kujunes marsruut Tahiti-Moorea-Bora Bora-Rangiroa. Sukeldumised jagunesid nendest kolme viimase vahel ja nüüd lähemalt kirjeldakski seda, kuidas ja mida me "maailma lõpus"  nägime.

MOOREAle, mis on Tahiti naabersaar, lendab lennuk...12min koos tõusmise ja maandusmisega.

Elasime "Pearl Beach Resordis", mis on kena väike resort ja kus on võimalik peatuda nii maa peal, kui ka nn. vee pealsetes bungalodes. Saabusime hommikul ja juba pealõunal läksime osa seltskonnaga nn. snorkeldamise tripile. Kohalik maoor üritas meid nati ka harida, kuid müriseva mootori ja suht segase inglise keele tõttu keskendub enamus siiski tõeliselt ilusatele vaadetele - mäed, mille tippe varjavad pilved ja mille nõlvad on kaetud tohutult roheliste ja lopsakate taimedega. Nimekaimad kohad saarel on Opunohu ja Cooke`i laht ning kuulsaim teema ilmselt mägede siluetist moodustuvat pilt "gorilla klaverit klimberdamas". Ja just nii see tõesti ka välja näeb.

Snorkeldamise peatuse teeme Cooke`i laguunis Stingray Worldis, kus vee temp. 27°C ja nähtavus nähtavus liiga hea (vast 40-50m). Selleks, et näha haisid, stingrayd ja eagle raysid tuleb lihtsalt...jalutada 1,30m sügavuses vees. Ja et pilt selgem oleks, võib muidugi ka maski pähe panna. Martinsil õnnestub isegi paljaste kätega hai seljauimest ka kinni rabada. Kokku tripp pea 3h ja ausalt öeldes - oli ikka tore küll, vaatamata isegi suhteliselt tuulisele ilmale.

Õhtul kl.18 kohtume Raffaeliga, arutamaks ja paika panemaks me sukeldumiste plaani. Raffael on igati sümpaatne tegelane, kes Mooreal veetnud juba 14 aastat ja keda hiljem teistelt saatelt iseloomustatakse kui crazy`t venda (haide toitmise ja muude ekstreemsuste koha pealt). Aga seda me ju veel ei tea...Sukeldumised toimuvad hommikuti, väljasõiduga kl.8 ja pealelõunased väljasõiduga kl.13.30. Vahepeal lõuna ja kerge puhkus.

Sukeldumiskeskus asub hotelli territooriumil ja meie kasutuses on 2 alumiinium paati, kuhu me (u 15 sukeldujat) kenasti ära mahume. Sukeldumised teeme umbes 500m raadiuses ookeanis, millest igaüks kannab loomulikult oma pidulikku nimetust. Kõik sukeldumised teeme ankrus olles ja ohutuspeatuse jaoks on lisaks lisotstele ka väga korralik trapets välja riputatud – ikkagi ookean. Märksõnadeks Mooreal on "haide toitmine" ja "Lemon Shark". Igal sukeldumisel on hall haid ja black tipid tiirutamas ümber paadi juba enne vette hüppamist – äkki tuldi toitma või pudeneb niisama midagi ka meile. Haid ise, kui väga ettevaatlikud ja alalhoidlikud kalad, hoiavad ennast muidugi mõõdukasse kaugusesse ja mingit hirmu nende ees ei teki. Selleks, et mingigi arusaamatus või konflikt tekiks, peab inimene ikka väga rumalalt käituma ja neid provotseerima. Isegi need, kes enne haisid pelgasid, nõustuvad sellega, et hai pole vee all hirmus. Ilus ujuv hai on võrreldes tavaliste kaladega kui sõjalaevatsiku lipulaev – võimas, uhke ja kiire.

Parim sukeldumine oli viimane, kus haide toitmisel pea 3m lemon sharkid ootasid oma hetke, tiirutades kui ristlejad ümber potensiaalse lõunasöögi. Väiksemad haid küll kiibitsesid, kuid suurtele liiga lähedale sattuda ei riskinud. Kokku nägime vähemalt 3 suurt lemon sharki ja vast 20 hall haid koos black tippidega.

Sukeldumiskohad Mooreal, kuhu tasuks sattuda kindlasti:

Stingray World, Lemon Shark Alley, Coral Wall (Rose Garden) ja Opunohu Canyon.

Lend MOOREALT BORA BORAle kestab 45 minutit. Lennujaam on eraldi riffi peal, mis tähendab, et lennukist istuvad kõik ümber laeva ja kulgevad siis kas oma hotelli või saarele. Sõit laeval tõeliste Tahiti vaadetega võttis vast 30 min ja siis veel 20min bussiga hotelli jõudmsieks. Hotell Bora Bora Beach Resort, mis jätab samuti vaikse ja kena mulje (vist 3 tärni). Hotelli firmamärk on kohalik supermultimees Leo, kes mähgib ukulelet, laulab, tantsib, teenindab, ärkab esimesena ja ilmselt magama ei lähegi. Kuna turjal ilutseb tal tõeliselt ilusate gooti tähtedega tatoo FREEDOM, siis samal hetkel saab ta ka meie jaoks uue nime – Freedom (vabadus).

Hotelli tutvustamise ajal kohtusime ka Nemo Worldi Katiaga, kes juba esimesel kohtumisel jättis väga kena ja sooja mulje. Kogu meie seal viibimise ajal sai see mulje ka aina enam kinnitust.

Järgmisel päeval kl.7.40 väljume oma esimesele sukeldumisele Bora Boral ja koha nimi (täie tõsidusega) Muri Muri (inglise keeles White Valley). Erinevalt Moorealt on paadis balloonid kaheks sukeldumiseks ja paat ise kõva põhjaga katamaraan, kuhu mahub 20 sukeldujat. Muri Muri on tõeliselt väärt koht Bora Bora põhjapoolseimas tipus avatud ookeanis. Nähtavus super hea (~ 60m), põhjas nii pehmed kui kõvad korallid, palju kilpkonni ja haisid. Täiesti siiralt võib öelda, et oli väga hea sukeldumine.

Päeva teise sukeldumise tegime Toopual. Kuna koht ise on laguunis sees, ei saa nähtavust ega liigirikkust ookeaniga võrrelda. Paljud nägid Eagle Raisid ja mureene, kuid kuna ise olin saba lõpus, piirdusin anemoonide ja Clown fishidega seekord.

Järgmise päeva hommikul sukeldume Anaul (ehk Manta Pointis). Koha nimetus õigustab end - nägin väga lähedalt 5 mantat, kellest osad õnnestus ka piltidel jäädvustada! Kuna olin ka eelmisel päeval siin sukeldunud, tundsin ennast hästi ja ukerdasime lõpus Arnoga veel omaette ringi. Tõeliselt ilus koht!!

Päeva teine sukeldumine toimus Topul – ookeanis. Koht sarnane Muri Muriga – palju kilpkonni, Napoleone, haisid, tuunasid jms. Nägime ka mini allveelaeva, aga meist oli ta küll sügavamal – vast u 50m peal. Hoovus oli tuntav ja esimene kord, kui lisaks meie grupile nägime vee all ka teisi sukeldujaid.

Kuna sukelumiseks Bora Boral oli meil vaid kaks päeva, valisime soovituste järgi vaid parimad kohad. Juba nimetatutele on kuulsaimad kohad veel Tupitipiti ja Tapu. Nii et põhjust tagasi minna on küll ja küll...
12.novembri hommikul lahkusime Bora Boralt lennukiga RANGIROALE. Lend võttis aega u 1h ja elamine hotellis Beach Resort. Saartest on Rangiroa kindlasti põnevaim – atoll ümbermõõduga 240 km, mille kõige laiem koht on 400m. Elu toimub sisuliselt 12km peal, ülejäänu on küll maana nähtav, kuid viimane kapitaalne üleujutus oli mitte väga ammu ja rahvas ei usalda sinna elu rajada. Samuti oli tuntav kliimamuutus – nii Bora Bora kui Mooreaga võrreldes tundus siin olema tunduvalt soojem ja niiskem. Vbl oli põhjuseks ka ilmamuutus, kuid selline mulje jäi. Saar on üle maailma kuulus oma mustade pärlite kasvatamise ja tootmise poolest. Külastuse ajal pärlite kasvatusse oli küll võimatu nende ehete suhtes ükskõikseks jääda...

Õhtul kohtusime Frediga, kellele Katia oli juba meist ka eelinfo saatnud. Panime paika nii plaani kui tingimused ja järgmisel hommikul alustasime sukeldumistega...

Kasutasime sukeldumiskeskuse "Six Passengeri" teenuseid ja jäime nendega igati rahule. Hea teenindus, lahedad sellid, kes omal alal tõelised proffid. Ka saare elanike suust kuuldus nende aadressil vaid kiitvaid sõnu. Sukeldumised Zodiac tüüpi paatidelt, millega merel sõitu u 10-15minutit. Kõik sukeldumised toimusid kahes kohas – AWATORU PASSIS või TIPUTA PASSIS – kahes ookeanit laguuniga ühendavas "kanalis".

Esimene sukeldumine Tiputa passi ookeani poolses küljes. Nähtavus taas u 60m ja tundus, et selle sukeldumisega oli võimalik näha enamust liikidest, keda inimene vee all üldse kohata võib. Kilpkonnad, mantad, raid, haid, delfiinid, tuunad, barrakuudad, lisaks parvede viisi väiksemaid kalu – vaatamata eelnevatele sukeldumistele Bora Boral ja Mooreal, olid enamus meist ikkagi vaimustuses. Tekkis isegi küsimus – mida või keda veel näha tahaks?? Ei näinud vaid vaalhaid ja vaala, kes muideks kah seal mingi suur haruldus pole.

Päeva teine sukeldumine oli minu jaoks"top of the top". Alustasime taas ookeanis. Algul uitasime kanali suudme juures ja suht sügaval. Umbes 15-20min pärast ujusime aga nn. Kanalisse. Kanal ühendab ookeanit laguuniga ja on u 200m lai. Kuigi räägiti hoovusest, oli eesootav ikka paras üllatus. Hoovuse kiirus oli u 10m/s (5-6 sõlme)!!! Ükskõik, millise ujumisoskusega poleks seal hoovuse vastu midagi olnud teha. Ainuke, mis oli me kohustuseks, oli avada silmad ja jõuda vaadata nii paremale, vasakule, alla ja üles, sest igalpool oli midagi või kedagi vaadata. Isiklikult mina polnud midagi sellist veel kusagil tundnud – paljudele eestlastele tuttavad Sharm el Sheikhi Thomas ja Jackson Reef tundusid ikka väga lihtsatena selle kõrval. Lendamine kestis 20-25 min ja selle lõpetas tegelikult õhuvaru – hoovus jätkus sama jõu ja kiirusega. Kel õhk otsas, tõusis paarilisega pinnale ja Zodiac noppis ta peale. Hinnanguliselt olime selle 25min liikunud 4-5km!

Frediga õnnestus mõned korrad ka suhteliselt sügaval käia – tõeliselt kift! Rahu ja vaikus lendavate eagle raydega ja haiparved – väga võimas! Nähtavus, temperatuur, suured veloomad ja kalad – kahtlemata parimad sukeldumised, mis mul siiani on õnnestunud teha. Vaatamata sisuliselt vaid kahele sukeldumiskohale Rangiroal, ei tekkinud pea nädala jooksul kordagi tunnet, et äkki on kohad ennast ammendanud. Samas ilma sukeldumisteta jääks saar ilmselt natuke väikeseks ja ammendab ennast 4-5 päevaga.
Polüneesias sukeldudes:

• alates briifingust kuni viimase sukeldumiseni tasub olla väga tähelepanelik;
• ärge alahinnake ookeani võimu;
• esineb ka vertikaalseid hoovusi, mis võivad märkamatult sügavamale vedada;
• kuulake giide ja täitke kindlasti nende korraldusi ja ettepanekuid;
• enamus sukeldumisi algavad tühja vestiga;
• jälgige sügavust kompuutrilt - väga hea nähtavus loob vale illusiooni;
• suurimad vaatamisväärsused on suured veeloomad ja kalad, koralle ja "makro stuffi" on vähem;
• enamus sukeldumisi vältavad u 1h ja vee peal on korralik julgestus;
• reeglina lubatakse paaridel iseseisvalt pinnale tõusta;
• pikad sukeldumised annavad eelise EANx kasutajaile. 

Esmapilgul võivad sukeldumiste hinnad tsipa kõrged tunduda, kuid hinna sees on ka varustus (kes ikka maailma lõppu oma kola tassib!) ja garanteeritud kvaliteet vee all. Mõeldes kõikide oma sukeldumiste peale maailma erinevates meredes, julgen väita, et Prantsuse Polüneesia on vaieldamatult koht, kuhu asjaolude soodsal kokku langemisel läheksin pikemalt mõtlemata tagasi. Kui sageli võrreldakse sealse looduse ilu, inimeste lahkust ja ellusuhtumist maise paradiisiga, siis sukeldujana julgen väita, et lisaks maapealsele paradiisile peitub seal lisaks ka teine paradiis – veealune.