Tehniline sukeldumine
AllveekalapĆ¼Ć¼k
Vabasukeldumine
Allveesport
 
Sukeldumine

Sukeldumine on harrastus ja/või elukutse, mille puhul inimene läheb vee alla, hingates kas balloonidest või pinnavoolikuga õhku või spetsiaalset hingamissegu. Õhuga on hobisukeldujal lubatud sukelduda kuni 40 meetri sügavusele. Üle 40m sügavusele sukeldumine nõuab tehnikasukeldumise erikoolitust. Õhuga sukeldumisel sügavamale kui 30m võib tekkida lämmastiknarkoos ja üle 60m sügavusel ka hapnikumürgitus. Wikipeedia
Sukeldumine on ajendatud erinevatel aegadel erinevatest teguritest. Olgu selleks teadmiste janu, erinevad veealused uuringud, sõjalised või pääste otstarbelised operatsioonid või inimvõimete tundma õppimine - inimene on alati otsinud võimalust sattuda vee alla.
Lühidalt sukeldumise ajaloost.
Professionaalne sukeldumine on üle 5000 aasta vana. Esimesed teadaolevad sukeldujad tegutsesid kuni 30 meetri sügavuses, otsides, kogudes ja püüdes endale vee alt
valdavalt toitu. Lisaks sellele üritati oma elu parandada ka muu vee all leiduva pinnale toomise (näiteks pärlid ja korallid) ja realiseerimisega.
Juba väga ammustest aegadest kasutatud sukeldujaid ja vee all käimisega seotud teadmisi erinevates päästeotstarbelistes ja sõjalistes operatsioonides.
Näiteks on Kreeka ajaloolane Herodotos juba 5. sajandil e.m.a. jäädvustanud loo sukeldujast nimega Scyllis, kes teenis Pärsia kuningas Xerxest ja tõi merepõhjast välja sinna uppunud varanduse. Sõjaliste operatsioonide käigus on sukeldujate ülesannete hulgas olnud vaenlase laevade ankruköite läbilõikamine,
aukude tegemine laevadesse jms. Samuti on sukeldujad tegelenud kodusadamate kaitseehitiste loomise ja võõrsadamate ehitiste lõhkumisega.
Aleksander Suur saatis 332 aastal e.m.a. Tyre linna piiramise käigus oma sukeldujad eemaldama sadamasse ehitatud takistusi (linn asub praeguse Liibanoni
territooriumil).
Esimesel sajandil e.m.a. muutus sukeldumis-päästetegevus nii hästi organiseerituks, et tekkis vajadus anda välja seadus, mis normeeris töö eest saadava tasu määrad. Skaala arvestas sügavuse kasvust tingitud pingutusi ja ohte sukelduja elule. Näiteks 8 meetri sügavusest väljatoodud kauba eest võis sukelduja endale nõuda kuni poole kaubast, 4 meetri sügavuselt väljatoodu eest lubati neile kuni kolmandik väärtusest ja 1 meetri sügavuselt toodu eest ainult kümnendik kogu
kauba väärtusest.
Väga kaua oli peamine sukeldumismoodus nn vabasukeldumine, mis tähendab seda, et vee all käiakse hingepeetusega - vee all sai toimetada just nii kaua, kui
kauaks jätkus sukeldujal kopsus õhku.
Läbimurre sukeldumises toimus Teise Maailmasõja ajal. Kaks Prantsuse mereväe ohvitseri, Jacques-Yves Cousteau ja Emile Gagnan, lõid esimese efektiivse ja turvalise vee all hingamisaparaadi, mis sai nimeks Aqua-Lung (tõlkes: veekops ehk akvalang). Akvalangi edasi arendust tuntakse inglise keelse nimetuse SCUBA järgi, mis on lühend sõnadest Self Contained Underwater Breathing Apparatus (tõlkes: iseseisev veealune hingamisaparaat). Tänaseks päevaks on sukeldumisvarustust olulisel määral edasi arendatud ja täiustatud. Kasutusele on võetud lisaks tavalisele akvalangile ka nn "poolsuletud" ja "suletud" süsteemid. Viimati nimetatute erinevus akvalangist seisneb selles, et sukelduja poolt vee all ära kasutatud õhk ei tõuse mullidena pinnale, vaid leiab korduvkasutamist hingamiseks. Tavaliselt läbib sellistes süsteemides väljahingatud õhk filtri ja sinna lisatakse elulisel vajalikku hapnikku. Poolkinniste ja kinniste süsteemide eelis on vaikus ja märkamatus - pinnale tõusev välja hingatud õhu mulle on lihtne pinnal näha, samuti tekitavad mullid vee võnkumist ja heli. Vahel on sukeldujate eesmärgiks just hääletu ning märkamatu vee all viibimine ning selleks on parimad vahendid poolkinnised ja
kinnised hingamissüsteemid.
Kui kaasaegse sukeldumise isaks peetakse Jacques-Yves Cousteaud, siis kinniste süsteemide suurimaks pioneeriks võib pidada Henry A. Fleussi.